2020. aastal sain võimaluse osaleda Tartu Ülikooli poolt läbiviidavas "Kaitsealuste salu- ja laanemetsade loodusväärtuselise seisundi hindamine (KIK projekt nr 16288)" uuringus. Väga lihtsustatult kokku võttes oli minu ülesandeks koos teiste töörühma liikmetega üle lugeda kõik linnud 40l noortel kaitsealadel üle Eesti, samuti kõik põõsad ja puud ning võtta mullaproove ning lugeda ära kõdupuud teatud meetritel. Lisaks uuriti veel taimestikku, samblaid, samblikke ja putukaid. Alad oli 5 ha suured ja erinevas vanuses- igas piirkonnas oli vähemalt 90-aastane põlismets, vähemalt50- aastane istutatud kuusik, u. 50- aastane looduslik uuendus ning raielank vanuses 0- 10 aastat. 

Enamus meist on harjunud looduses käima suvel, kui on soe ja puhkused kestavad, lastel on vaheajad ning saab rohkem sõprade/perega koos olla. Aga miks see kõik sügisel lõpetada? Avaldan Sulle mõned tähelepanekud, miks minna ka sügisel metsa ja anda nii endale kui sõpradele või perele rohkem põhjusi aja koos veetmiseks ning ka argipäeva stressist eemaldumiseks.